Hea metsloom ja halb koduloom

See on minu näituse pinna saamise ja mittesaamise saaga, mis tipneb Miliuse vaatlemisega.
Ülikooli vastas pidas Lola Liivat-Makarova ühte galeriid. Kui nemad ära läksid, siis galerii käis ühe käest teise kätte, pärast seda oli Milius seal juhataja. Me tegime oma graafikagrupiga seal näitust ja panime oma visandid igale poole välja. See oli küllaltki lühikest aega.

Võlvidega keldrikorruse ruumid, tänava poolt oli sisseminek, mitte nii, nagu praegu on. Küü galerii oli nimeks. Mulle nii meeldisid need võlvid ja ma tahtsin tõesti seal oma näitust teha. Mõtlesin, mis sinna sobiks, eksliibrised ja pisigraafika. Leppisime Miliusega kokku ja ma hakkasin peaaegu iga päev seal käima. Tegin omale isegi seinte kavandid. Tagantjärele tean, et galerii oli siis seal viimast aastat. Ja tal läks see galerii käest ära. Samas me olime näituse suhtes juba kokkuleppele jõudnud, lubasin talle eksliibrise teha. Aga ta oli niisugune paras prjäänik kah. Ma kardan, et me mõlemad olime. Ja mina ütlesin, et mina sinna ei taha minna, kuhu galerii uude kohta läks.

Siis ma nägin, kui palju austajaid tal seal käis. Enamasti sellised väiksed nõrgakesed olid temal ikka kaenlas kogu aeg. Ja Milius mõnules selle kõige juures. Samas ta oli, nagu ta oli. Need mõlemad on Miliused. Diivanil on Milius galerist ja ruumis seisab ka Milius. Milius kogus kunsti siis ikka väga kõvasti ja muist kunstnikke ei lasknud teda oma kodu uksest sissegi. Kaljo Põllu oli üks näide. Milius kurtis ise kah, et mõned teda põlgavad lausa. Mõni tuntud kunstnik lõi ukse kinni, kui ta läks oma jutuga, et anna mulle mõni töö.

Näitus jäi ära, aga exlibrise asi tundus ikkagi huvitav. Mõtlesin, et misasja ma teen, et mis ma sinna peale panen. Mulle ei aita sellest, mis tast räägitakse, ja ega ma ise ka palju ei arvesta, mis minust räägitakse, vaid ma tean ise, milleks ma olen võimeline, aga ma ei tea muidugi oma väärtust.

Eksliibris sai valmis, aga ma olin teda teinud graafiliselt, mis talle ei meeldinud. Ta tahtis ilmselt portreed, aga mul ei tulnud see asi välja. Igal juhul eksliibris valmis ei saanud ja sinna uude kohta ma näitust tegema ei läinud.
See töö sündis nii, et ma mõtlesin, et teen selle uuesti ja viin graafiliseks tehnikaks. Ega ma ei arvanud, et ma nii jätan, aga Aapo ükskord nägi ja ütles, et ära puutu enam. Mina ei teadnud, et värviline lahendus mulle ka sobib. Ma veel mõtlesin, et teen tušiga üle. See on muide vahatatud akvarell, kuhu oleksin pidanud tušši pintsliga peale kandma ja siis graafilised jooned sisse kraapima. Keegi arvas, et see on nukk Miliuse käes. Miliusel oli tüdrukuid jalaga segada, mis tema nukkudega oleks teinud.

Lühidalt: see on Miliuse galerii, ta istub diivanil piltide keskel. Ta on, rahvakeeles öeldakse selle looma kohta, päss. Ja ahv, kes seisab keset tuba, on ka Milius, kes mängleb naistega.

Laine Pukk, 2015a