ARTIKLID
​
Matti - Suur Inimene
Andrei Monastõrski
Vene keelest tõlkinud Peeter Volkonski
Matti = suur inimene. Väga haruldane. Selliseid inimesi on vähe. Mattisid on ainult üks. Ta kõnnib ümber järve. Ümber tema pea on nimbus. Nimbus koosneb maalidest, graafikast ja objektide fotodest. See pöörleb kohutava kiirusega mööda kellaosuti liikumissuunda. Tekivad värvilised rõngad. Viis värvilist rõngast. Kaks rõngast on must-valged... Üks must-valge rõngas on Moskva kontseptuaalne koolkond. Teine must-valge rõngas – Tõnis Vint.
Matti heliseb kogu aeg. Kui ta kõlab nagu klaver, on see „Hüvasti, kaunitar“. Kui ta kõlab nagu trompet, on see „Topu sott*“. Kui nagu flööt, siis „Igatsus talveöös“: „Mink valendab kahvatuil põskedel ja taevakumm sädeleb kõrgel...“
Matti valvab järve. Valvab vee tohutut raskust. Matti on nõnda tugev, et võib järve üles tõsta. Jäätunud olekus. Matti hoiab pea kohal hiiglaslikku jääkamakat. Niiviisi valvab Matti järve talv läbi: pea kohal hoides. Kevadel paneb oma kohale tagasi. 1968. aastal leidis Tartus aset Leningradi kunstniku Vladimir Lissunovi näitus. See oli ebatavaline näitus ja toimus järgmiselt. Matti tõi metsast kaks roigast. Nendele asetati kõige suurem pilt, näoga allapoole. Nagu kanderaamile. Selle peale pandi kõik ülejäänud pildid. Samuti näoga allapoole. Näoga allapoole. Kõige kõrgemal oli kõige väiksem pilt. Kokku oli pilte 55. Sündis kõrge piltidest püramiid. Lissunov asus „kanderaami“ ette, mina taha. Ja hakkasime Tartu peal ringi käima. Kaks tundi käisime. Näituse nimi oli „Kõrge on U-šani mägi“. Matti astus ees ja laulis:“Millal ükskord saabub aeg, kui andeid hakatakse austama?“ jne.
Matti leiutas karbi nimega „Jäljendades iidset“. See on must pirnipuust karp. Mõõdud 333x777x555. Õhtuti seisab see järve kaldal. Hommikul ujub mööda järve. Päeval lebab järve põhjas. Öösel lendab järve kohal. Tal on 9 avaust. Need paiskuvad vallale ainult öösiti. Ent kuna öösiti lendab karp järve kohal kohutava kiirusega, siis pole võimalik läbi nende avauste näha, mis seal sees on. Kuid avaused on. Näha võib, aga pole võimalik. Nagu iidsetes värssides:“Olemust südames kandes pühamast pühamat maitseb, Kaugetes kaugustes rändab aegade piiride taga“. Seepärast ongi karbil niisugune nimi:“Jäljendades iidset“. Ainult Matti teab, mis seal sees on.
Nüüd leiutab Matti Vahitorni, mille kõrgus on 99 9999 000. Selle otsast paistavad kätte kõik kunstiteosed. Esmaspäeviti – need, mis saavad olema. Kolmapäeviti – need, mis on. Pühapäeviti – need, mis olid. Pileteid müüakse ainult nendele teostele, mis on loodud neljapäeviti. Selline Matti kord juba on – järvegeenius, kunstiingel, tuleviku leiutaja.
5.9.2000
Mina – Miliuseum!
Doris Kareva
Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist – kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürgenergiat, mis ühtaegu ühendas ja peletas – ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada.
Tema peopesas leidus üsna harva esinev nn siiami joon, pea- ja südamejoone kokkulangevus, märk igikestvast rahutusest, ajatust lapseeast. Ühe käega ahnelt kogudes kunsti, kirjandust, suhteid, pillas ja põletas ta teisel käel mõtlematult. Tema mälu talletas sündmusi kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega – keel aga kippus teinekord luiskama, kujutluspilte esitama tõestisündinu pähe.
Või ka vastupidi. Mäletan selgelt üht elamuslikku külaskäiku erakordse, võib-olla Uku Masinguga võrreldava üsna erakliku Armeenia kunstniku juurde. Saime mõlemad mälestuseks erinevad monotüüpiad. Minu oma oli mul seinal aastaid, enne kui selle Matti kogusse annetasin. Kolmkümmend viis aastat hiljem ei leia internetist selle kunstniku kohta jälgegi.
Ehk just see müütiline mõõde – või omamoodi ullikese, skandaalse boheemi kuulsus - võimaldas sündida luuletajal nimega Matti Moguchi. Umbse surutise ajal, mil kõik kraanid olid viimseni kinni keeratud, julges tema röögatada:
Elada elada elada / see ongi kogu mu meeletu manifest - ning selle väljendusena avaldada kolm kogu: käsikirjalised “Mina – Eiffeli torn” (1982) ja “Mina – metsikuim mehike” (1984) ning lõpuks isegi ametliku trükiloa saanud “Õrn ja rõve”(1989).
Kes oli Matti Moguchi? Sügava saladuskatte all, peaaegu pühalikult leppisime ühel ammusel kevadel kolmekesi kokku – Priidu Beier, Matti Milius ja mina – et vaikime üksikasjadest vähemalt päevani, mil esimene meist sureb.
Kahjuks on see nüüdseks juhtunud. Praeguseks on juba ka teada, et originaalsed Matti Moguchi tekstid kirjutas Priidu Beier – alles hiljem liitus teisigi autoreid – aga autorsus on mõnikord keerulisem kui pealtnäha paistab.
Matti oli ühtaegu muusa - tujukas nagu muusad ikka - ja samas ka tellija. Lakkamatu ülepeakaela armumine, ta lemmikharrastus, tõi kaasa nõudmise järjest uutele pühendusluuletustele – ja Priidu Beier, südamelt romantik, talle omase groteskivaimuga tõesti neid ka kirjutas. Aga armulaulud on vaid üks osa Moguchi rikkast ja omapärasest pärandist. See, kuidas tekstides põimub ja sulaneb Matti kui tekstide esitaja füüsiline ja kujutluslik isik ülimalt ontlikus ja põhimõttekindlas, kuid halja naljasoonega pedagoogis Priidus küdeva vastuhakuvaimuga, on vägagi põnev uurimistöö teema.
Tegelikult vääribki kogu Moguchi fenomen alles avastamist – ja selle omas ajas täiesti tavatult perutava, debiilsust, perverssusi ja õilsat aatelisust miksiva luule mõju, mille märke leidub veel tänaseski noores luules. Klassikaks on saanud read:
Ma ei mahu raamidesse,
korralikku kodusse,
eesti kirjanike pikka,
pikka halli rodusse…
Aga tagasi Miliuse juurde. Raamidesse küll mahtumata oskas Matti, ainsal pilgul vaistlikult ära tundes, mis on ehe, samas raame ka hinnata. Pikki aastaid korraldas ta kirjandusõhtuid Legendis ja Tampere majas – need erinesid seinast seina, nii esinejate kui ka publiku poolest – aga olid alati oodatud. Tampere maja vaikne kodusoojus leevendas ja tasakaalustas Matti Miliuse loomupärast kärarikast ekstravertsust, mis võis kõikuda kergestisüttivast eufooriast pimeda ägestumiseni. Samas tuikas temas alati tõetunne, mis ärkamiseks vajas vaid meeldetuletust.
Matti kunstikogu on tõenäoliselt üsna ainulaadne juba oma tekkimise viisilt – see on sündinud pea täienisti kinkimise teel, alates lapsepõlves hea õppimise eest saadud eksliibristest. Tõsi, Matti vaheldas vaistlikult viise, kuidas kelleltki kunstiteost välja nuruda – käratamisest anumiseni, kui vaja, ka kavaldades ja kaubeldes. Temas elas ühtaegu lapse või looma intuitsioon, mis võimaldas ära tunda algajaski autoris tulevase suuruse – ja kirgliku kollektsionääri visadus. Kui päris tippteoseid ei raatsitud annetada, polnud kohane loovutada ka teisejärgulist, nii on eriti eesti kunsti valik Matti kogus tõepoolest esinduslik – aga seal leidub ka pärle läti, leedu, vene ja armeenia kunstist.
Oli küll neidki kindlameelseid kunstnikke, nagu näiteks Valve Janov, kelle peal Matti võttestik siiski ei töötanud, nii tuli mõni ihaletud töö kogusse ka osta. Mõne aja pärast aga tundus võimalus Matti Miliuse kunstikogusse kuuluda juba auasjana – nii et annetuste hulk üha kasvas. Ja jutt pole mitte üksnes maalidest, graafikast, joonistustest või installatsioonidest. Sellesse kogusse mahub hulgi nii Matti poolt nõukogude ajal käsitsi ümber löödud nn keelatud kirjandust – enamasti tolleaegseid haruldusi pagulaskirjandusest maailmaklassikani - kui samal lunimismeetodil omandatud arvutuid autogrammidega raamatuid.
Kuni hetkeni, mil kirglikul kollektsionääril tuli taltudes tõdeda: nüüd on see helin pea matnud mind… Ruumipuudus, kunstiteoste säilimiseks vajalike tingimuste loomise võimatus sünnitas tungiva vajaduse – ja mõistagi ka inspireeriva ambitsiooni – Matti Miliuse isikumuuseumi – Miliuseumi - loomiseks. Projekt kihises, genia-a-alseid! plaane plahvatas Matti peas üksteise järel, pakkumisi ilmus ja kadus. Mingil hetkel aga hakkas Mattis vaikselt vanapaganlikku soovi õndsaks saada varjutama Kaval-Antsu virvatulede rida. Ja siis läks nagu läks.
Matti Miliust on kujutanud väga mitmed kunstnikud – pole vist Tartu Kunstikooli õpilast, kellele ta poleks modelliks olnud – ja selles teoste reas torkavad silma täiesti eripärased lähenemised. Ennekõike meenuvad Tiiu Kirsipuu särav skulptuur “Milius: kuldsed käed” või Peeter Mudisti udusume “Milius künkal”; Jüri Arraku ja Ilmar Kruusamäe äratuntavalt iseloomulikele maalidele lisanduv Pirko Peebseni meeleolukas Matti noorpõlveportree. Tartu Kunstimuuseum, kes viimased aastad vastavalt kokkuleppele Matti kogust elamiskulusid katva stipendiumi eest järjest teoseid omandas, korraldas sümpaatse väikese mälestusnäituse, materjali jätkub aga palju, palju rohkemaks.
Nüüdseks on ennekõike Renna Ali pühendunud algatusel Miliuseum loodud. Kas laiali laenatud, hoiule antud teosed kord kokku kogunevad, kas neile hoiustamiseks ja väljapanekuks vääriline koht leitakse, kas Matti pea eluaegne legend kuidagi põlistub tulevate põlvede jaoks – see kõik sõltub elavatest. Nii neist, kes veel mäletavad kui neist, kes tahaksid rohkem teada.
Sest nagu hoiatas Matti Moguchi: kui sureb Miliuste sugu / kaob tõe teadasaamise oht.
​
Udumäe kuningas ja tema mõrsja
Renna Aretha Ali
Sõda oli äsja lõppenud, kui jõeäärses linnas sündis väike poiss, väike vend. Talle pandi nimeks Mitti Maalius.
Väikesel Mittil olid ilusad heledad tüdrukulokid ja tema tahtis saada kuningaks. Riik, kus ta elas, oli sõja järel võõraste võetud, seal vihati paljusid ilusaid asju, ka kuningaid. Kuningad olid koguni keelatud, kodanlikud jäänused.
Mitti vaikis kaua. Elas oma maailmas. Esimese söna lausus ta paariaastaselt, ja see oli – kuu.
Mitti kasvas ja hakkas leidma pilte. Alguses väikesi, postmarke, siis veidi suuremaid, graafilisi lehti, lõpuks hiigelsuuri õlimaale. Kuna riigis oli kunst kahtlaseks elemendiks kuulutatud, Mitti aga lausa tõmbas pilte magnetina ligi, oli ta sunnitud peitma kogutud varanduse. Et riigis tähtsat rolli omanud nuhkteenrid haisu ninna ei saaks, varjas Mitti oma varanduse uttu. Temast sai Udumäe kuningas.
Seal ta istus, oma künkal, rahulolevalt piipu popsides. Küngas kasvatas kõrgust, Mitti muheles mürakaid maale kokku tassides. Uduingel laotas laiu tiibu kunstist kõrgendiku ja selle valitseja kaitseks.
Udumäel oli hea olla. Kuningas tõstis aegajalt õhtuhämaras mõne maali enda ette ja vaatas seda pikalt, meenutas saamislugu rahulolust ümisedes.
Siiski hakkas kuningas kurvaks jääma. Aastad mööduvad, aga kuningas on üksi. Kaunitarid, kelledesse ta armus, kohvikust kaenlasse haaras ja Udumäele kaasa tiris, olid nii suhkrused, et sulasid uduniiskuses ära. Kuningal jäi üle kurvastades suhkrust käppa imeda.
Ta kaalus, kas jätta Udumägi sinnapaika ja troonist loobuda, et elada lihtkodaniku kombel luust-lihast naisega. Seda ta aga teha ei suutnud, sest kuningas armastas oma pilte, kõrgendikku ja udu. Ta lootis leida vettpidavat naist, kellest saaks Udumäe kuninganna.
Sellepärast jätkas kuningas kohvikuretki. Ilusaid noori ja vanemaidki naisi käis kohvikus palju. Kuningas armus vahetpidamata. Naised nurrusid ta pikas habemes ja said kuninga imetlevast pilgust toonust ja eneseusku juurde. Kuningal oli hea maitse. Ta märkas ilusaid naisi.
Udumäele kaasa tulema soostusid siiski vaid harvad. Ja nendega kordus tuttav lugu – juba paari suudluse järel jäi neist märg plekk järele. Kuningas oli õnnetu ja rahuldamata.
Ta hakkas uurima, milline peaks veekindel naine olema. Kuidas teda ära tunda?
Kord kohtas kuningas tänaval kuulsat psühholoogiaprofessorit ja küsis temalt kui targemalt nõu: ”Kui mul on suur maal kaenlas ja imeilus naine tuleb vastu, kuidas ma teada saan, kas ta on veekindel?”
Professor vangutas pead. Ka tema ei teadnud vastata, ei Freud ega Maslow olnud teemat selle vaatenurga alt käsitlenud.
Järgmiseks esitas kuningas Mitti oma mure sõber Leole. Leo on leidlik hing, kunstnik. Ta kratsis vastust otsides kukalt, kuni leidiski nõu – tumeda juuksekarva oma hallisegusest juuksepuhmast. Leo uuris musta juuksekarva ja hüüatas:
”Taimaalane, ta peaks olema tai-tüdruk. Seal on palju vett ja tsunaame, nemad on kindlasti veekindlad!“ arvas Leo, õnnelik avastuse üle.
Ka Mitti oli lahenduse üle õnnelik. Kallistas sõpra nii et viimane kippus lämbuma. Leo rabeles end lahti ja Mitti tõsines. ”Jah, aga kust ma ta saan? Ma ei oska inglise keelt,” laiutas Mitti käsi.
”Kurat. Noh, räägi Tarmoga. Tema elab Tais ja ehk saadab sulle postiga tailanna. Tuleb tõlgiks ka.”
Mitti rahunes pikaks ajaks maha. Enam polnud tal kiiret. Küll ihaldatud tailanna kord saabub!
Enne kui end laulatada lasta oletusliku tailannaga, otsustas Mitti veidi lõbutseda, sugarbabe’idega aega veeta.
Teel kohtas kuningas Mitti lugupeetud doktor Faustust. Doktori uuriv pilk meeldis kuningale ja ta võttis ajapuudusega end vabandada püüdva kunstihuvilise doktori peaaegu vägisi oma ihuarstiks. Uudishimulik doktor leidis kuningas väärtuslikku uurimisainet oma dissertatsiooni jaoks meeste võimetervise alal ja kuningas sai doktori antud eliksiirist koguni uue eluperspektiivi, kus Ainsus vahetus Mitmuse vastu, abinõu ja eesmärk vahetasid kohad.
Kuningas alustas hoogsa grupikallistuste ralliga. Keset möllu eksis kuninga lauda hiigelsuur luik. Sugarbabe’id ehmusid lahkuma. Mitti ehmus kaineks.
"Tere, mina olen sinu mõrsja," lausus luik sulgedelt veepritsmeid maha raputades.
Kuningas vaatas suuril silmil luike, hõõrus hämmeldunult lõuga.
"Sa oled ilus. Ja hele. Ja suur nagu täiskuu".
"Selline ma olen," lausus luik asjalikult ja noppis kuninga habemest koogipurusid.
"Sa oled ju veekindel ka!" hüüatas Mitti.
"Jah, muidugi. Sellepärast ma olengi sinu mõrsja – Aretha," tutvustas end luik, kummardades.
"Jah, aga ... mina, ma ... ma tahan taimaalast, või kuubakat ... sina aga oled ju hoopis luik. Äkki oled sa hoopiski Zeus? Mida sa tahad? Kelle kasuks töötad?" küsis Mitti nõudvalt ja valjuhäälselt.
Aretha keeras tiiva kuninga kaela ümber ja naeris kumedat naeru: "Oh Sind, Udumäe kuningat. Oma kaasat ei tunne sa ära! Istu mulle selga, ma viin su koju, pole sul vaja enam taksode ja sugarbabe’ide peale raha raisata."
Kuningas istus kuulekalt luige selga ja keerdus kätega ta pika kaela ümbert kinni. Nad lendasid üle Raekoja platsi ja "Suudlevate tudengite", raehoone kellatornist kõrgemale, üle Emajõe luha Udumäele.
Udumäel oli hea olla. Kuningas popsis piipu ja luges "Euroopa ajalugu", Aretha leidis väikese tiigi ujumiseks ja unistamiseks. Nad vaatasid koos maale ja sirvisid kunstiraamatuid. Kallistasid ja rullusid leebelt üle uduvoogude sulnis ameluses. Naudingute nektar maitsestas nende päevi ja öid.
Aegajalt muutus kuningas rahutuks ja norivaks. "Kas sa Vähiga ka oled olnud?" küsis ta ootamatult, katkestades Aretha õnneliku äraolu.
"Ei ole olnud. Miks sa küsid?"
"Aga Haugiga?" ei jätnud kuningas järele.
"Mismoodi – olnud? Meil oli üks ühine projekt. See on olnu."
Aretha peitis pea tiiva alla. Ta ei saanud aru, miks kuningas küsib neid küsimusi ja tõmbus endasse.
Kuningas haukas suitsuvorsti ja jätkas lugemist. Aretha teadis, et kuninga armukadetseva uudishimu taga on asjaolu, et kuningale endale meeldivad mitmed, et kuningas armastab ja isegi kummardab MITMUST.
Aretha taas kõneles Ainsuse kaitseks. Kuigi ta sisimas teadis, et MITMUS jääb, kõneles ta ikkagi, kõneles kuumalt, sisemise jõuga, sooviga päästa.
MITMUST välistamata tundis Aretha, et kuningale on Ainsus tervem, turvalisem perspektiiv. Hakkas ju suur kuningas Mitti Maalius kõigele suurutsemisele ja künka antud aujärjele vaatamata ka vanaks ja põduraks jääma. Aretha tahtis kuninga haiget südant uutmoodi helisema panna, tema puust keppi kullaga katta.
Aretha suureks kurvastuseks sobis kuninga meeleseisundiga AINSUS harva, õigupoolest oli Ainsus võimalik ainult koos Arethaga, Aretha maailmas suutis kuningas kaineneda ja vibreerida Ainsusele. Need hetked olid lühikesed.
Kord sai kuningal tubakas otsa ja ta laskus Udumäelt alla linna lisa ostma. Muidugi põikas ta Püssirohtu, oma lemmikkohvikusse. Sugarbabe’id neelasid kuninga hetkega oma ahnesse embusse ja kuningas veetis mõnusalt aega, doktori antud eliksiir toeks, unustades Udumäel ootava mõrsja aastasadadeks sootuks.
Kuninga meeletu möllu ja meelaste ameluste pikale veninud ajajärgu katkestas ootamatu maavärin. Udumägi hakkas kõigile ootamatult purskuma ja purunema. Mitti Maalius kaotas pinna jalge alt ja katuse peakohalt. Ta kaotas selle, mida oli pidanud igiomaks: oma kodu. Võimukas magma heitis Mitti padrikusse, kus polnud ei vett, pehmet küljealust, tualetti, pliiti ega külmkappi. Kuningas lamas absoluutses mahajäetuses ja hirmus, et lõpp on lähedal.
Mõne päeva pärast võttis ta julguse kokku ja avas ühe silma. Võõrast ümbrust nähes sulges ta selle taas. Nagu iseenesest hakkasid ta huuled lugema meieisapalvet. Kuigi ta sellest enamasti ei mõelnud, oli ta saanud oma emalt korraliku luterlase kasvatuse. Palve lugemisega rahu ja julguse endas üles leidnud, avas kuningas mõlemad silmad.
Ei olegi nii hull, konstateeris kuningas. Mingit esteetikat leidub ka siin, kividžunglis. Kuningas ajas end vaevaliselt jalule ja vaatas ringi.
Udumäe kuningas vaatas haiglapalati aknast suurt ümmargust kuud. Kuu tagant paistis lainjat liikumist. Kuningas jälgis pingsalt täiskuu tagant aegajalt nähtavale tulevat tiiba. Kuningas mõtles, kus ta sellist näinud on, sellist valgust, kergust ja soojust. Kuningal oli raske hingata, aparaat hingas tema eest, aga iga kord, kui kuu tagant lehvitas tiib, tundis ta kergendust. Kuninga rinnale laskus luik.
"See olen mina, Aretha."
Kuningas naeratas.
"Olid mu unustanud?"
"Ei olnud. Sa oled mu mõrsja."
"Ma olin kogu aeg sinu kõrval, terve elu, aga sina ei näinud mind."
"See oli minu tee."
"Ma ootasin sind, kõik need aastad. Nüüd viin ma su koju."
​
Trükised
Eri autorid. (2001). Milius sõnas ja pildis. Umara.
​
Lapin, Leonhard. (2003). Avangard. Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 220.
​
Ali, Renna Aretha. (2020). Künkal. Kollektsionääri elu ja armastus. Miliuseum ry.