​
Matti Milius sündis sõjajärgses stalinistlikus ENSVs 10.11.1945 Tartus Kastani tänav 21-2. Tema enda sõnul sündis ta nimelt kodus, mitte haiglas, nagu tollal enamasti sünniti. Matti nimetas Stalini aega oma elu kõige õnnelikumaks ajaks – sest, Matti enda väljendit korrates , - lapsepõlv on ju alati ilus.
Nime sai ta oma isa Soome-sõbra järgi. Matti isa Voldemar oli enne sõda skaudina Soomes laagris olnud ja seal Matti-nimelise poisiga sõbraks saanud.
​
Matti sündis armastavasse keskklassi perekonda teiseks lapseks. Isa Voldemar töötas autokoolis õpetajana ja ema Linda meestejuuksurina. Peres oli 2 aastat Mattist vanem vend Guido.
​
Emalt sai Matti kristliku luterliku kasvatuse. Linda oli aktiivne Pauluse kogudus liige ja laulis kirikukooris kuni surmani aastal 1998. Matti huvitus teoloogiast, mingil perioodil plaanis teoloogiaõpinguid. Vanemas eas kinnitas ta, et ei ole eriti usklik inimene. Meie-isa-palve oli temale oluline ja sellele vaatamata, et Matti aktiivset usuelu ei elanud, teadsid lähedased tema religioosset poolt.
​
Matti pidas oma vanemate abielu õnnelikuks, plaanis koguni isegi abielluda 14.septembril nagu tema vanemad, nähes selles head märki õnnelikule abielule.
​
Lapsena oli Matti armas heledate inglilokkidega vaikne poiss. Rääkima hakkas ta paari-aastaselt ja tema esimene sõna oli – kuu. Lapsena Matti ulakusi ei teinud, pallimängud ja müramine teda ei huvitanud. Ta sõbrunes vanemate inimestega ja huvitus piltidest ja raamatutest. Matti erandlik loomus ja käitumine tegi vanematele muret ja ema jäi koduseks, et pojaga rohkem tegeleda. Nõukogude meditsiin ei suutnud Mattit aidata. Nii tuli tal vale diagnoosiga elada kuni kohtumiseni kirjanik-psühhiaater Vaino Vahinguga, kes absurdse olukorra lahendas, võttes sobimatu diagnoosi maha.
​
1953ndal aastal algas Matti koolitee. Öppimine eriti ladusalt ei läinud, aga lausa kahemees ta ka polnud. Klassikaaslase ema Helene Ivask-Kulpa, kelle isa Udo Ivask oli eksliibriste uurija, äratas Mattis huvi eksliibriste põneva maailma vastu. Ta hakkas saama Helenelt iga hea hinde eest matemaatikas ja keeltes eksliibrise. Selline stimuleerimine töötas ja Matti innustus õppima ja kollektsioneerima.
​
1966ndal aastal kohtus Matti kunstikoguja Mart Lepaga, kelle innustusel huvitus ennesõjaaegsest eesti graafikast. Matti kollektsiooni jõudsid Ado Vabbe, Hando Mugasto ja Arkadio Laiga tööd.
​
1968ndal aastal tutvus Matti kunstiteadlase ja filmirezhissöör Peeter Urblaga, kelle mõjul ärkas huvi kaasaegse kunsti vastu. Siit edasi keskenduski kollektsioneerimine kaasaegsele kunstile.
​
1967ndal aastal lõpetas Matti Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli. Õpingud jätkusid Viljandi Kultuurharidustöö Kooli raamatukogunduse erialal, mille ta lõpetas 1969ndal aastal. Matti töötas mitmes Tartu maakonna raamatukogus.
Siiski naases ta armastatud kodulinna Tartusse, kus töötas perioodil 1972-1992 öövalvurina Tartu Linna Ametkondadevälise Valveteenistuse juures. Öövalvurina paljundas Matti Olivetti-kirjutusmasinal kirjandust, ka illegaalset, millega teenis ära KGB kõrgendatud tähelepanu. Ta osales illagaalsete väljaannete ja almanahhide levitamises. Matti koostas 2 numbrit oma-algatuslikku almanahhi ”Karjamaa”.
​
80ndatel algas Matti kui Moguchi luule esitaja tegevus. Käsikirjalised Matti trükitud luulekogud ”Mina-Eiffeli torn ” (1982) ja ”Mina-Metsikuim mehike” (1984) levisid üliöpilaste ja haritlaskonna seas kui vabastav- lõbustav vaimutoit ja pönev mõistatus – kes on autor?
Autor on luuletaja Priidu Beier.
Kohvikutes kõlas võimashäälne Moguchi luule. Kõlas sõnum, mida nõukogude kodanik iga päev mõtles, aga harva kuulis.
​
Ametliku kanali kaudu ilmus 1989ndal aastal luulekogu ”Õrn ja rõve”. ”Mina - Eiffeli torn ” avaldati 1999 ja ”Mina- metsikuin mehike” 2005.
​
1998ndal aastal ilmus Mats Maaleni nime all luulekogu ”Sind armastan, president Meri: luulet aastaist 1995 -1998)”. Luuletuste autor on seekord kunstnik Leonhard Lapin.
​
Matti korraldas happeninge. Kuulsaim on purskkaevu-suplus 16.05.1983 Tartu Ûlikooli Teadusraamatukogu ees.
​
1986s aasta oli Mattile raske, kuna toimus kohtuprotsess "huligaanse" käitumise tagajärjena. Matti oli kerges joobes olles palunud tee ääres seisva auto omanikku tal aidata maalid koju Kastani tänavale viia. Autos olnud pere ei saanud Matti probleemist ja abipalvest aru ja tekkis konflikt, Matti ägestus, südamesse lõi valu ja ta prõmmis teadvustamatult rusikaga autokatust. Kohus määras aasta vabadusekaotust range rezhiimiga koloonias, ülemkohus kaitsja- advokaat Alar Neilandi töö tulemusena tühistas otsuse. KGB soov juhust kasutada ja Milius trellide taha vaikima panna ebaõnnestus. Otsuse teatavaks tegemisega kaasnes ametivõimude kommentaar: ME TAHTSIMEGI TEID, HR.MILIUS, AINULT VEIDI HIRMUTADA....Selline lugu hargnes südamepuudulikkuse all kannatavat Mattit tänaval raskeid maale kandes tabanud äkilisest haigushoost ja abi palumisest.
​
Matti keskendus kunstikogumisele. 1974ndal aastal Tartu Kunstimuuseumis toimunud läti kunstnike Lidija Endzelina ja Imants Vecozolski näitus äratas huvi läti kaasaegse kunsti vastu. Sama aasta suvel jõudiski kollektsiooni esimene läti kunstniku – Maris Argalise –töö. Hiljem muutus lätlaste osa Miliuse kollektsioonis märgatavalt suureks. Ilmars Blumbergs, Polis Miervaldis, Maija Tabaka ja mitmed - mitmed teised läti kunstnikud rikastasid Matti kollektsiooni.
​
1975ndal aastal külastas Milius Moskva kunstnike ateljeesid suure eduga ja esimese vene kunstniku tööna jõudis kollektsiooni hiljem kollektsiooni kuulsaima kunstniku – Ernst Neizvestny graafiline töö ”Nimeta” 60ndatest aastatest. Töö on praegu Tartu Kunstimuuseumis omand.
​
1975nda aasta suvel jõudis Vilniuse III maalitriennaali külastanud Miliuse kogusse esimene leedulase – Algimantas Kurase – töö. Leedu kunsti lisandus aastate jooksul rohkesti. Kui mainida vaid mõned nimed : Jonas Daniliauskas, Meda, Birute Stancikaite.
1980ndal viis kollektsioneerimiskirg Matti Armeeniasse, kust lisandus mitmeid tuntud kunstnikke: Robert Elikbekjan, Akop Akopjan, Hamlet Oganesjan jt.
​
1985ndal aastal rikastus kollektsioon mitme Lvovi (Ukraina) kunstniku tööga.
Eesti taasiseseivumine 1991sel aastal avas ukse läände.Matti alustas soome kunstiga tutvumist ja kollektsioneerimist. Matti Kurki, Olavi Heino, Jorma Hautala jt. annetasid töid Miliuse kollektsiooni.
​
Matti Milius oli energiline näituste korraldaja ja kuraator. 1968st aastast alates korraldas ta kunstinäitusi Tartus, Tartumaal, Palamusel, Jõhvis ja Kohtla-Järvel, Saaremaal, Järvamaal, Tallinnas, Pärnus, Peterburis, Riias, Vilniuses, Jerevanis, Imatral, Helsingis. 80ndate löpul tegutses ta Tallinna lähistel galeriis “Merihobu”, 90ndail galeristina Tartu kohvik-galeriides ”Legend” ja ”Illegaard” , aastatuhande algusest Tampere Majas Tartus.
​
2004ndal aastal sai Matti Milius Tartu Linnavalitsuselt ametliku tunnustusena Tartu Kultuurikandja 2003 aunimetuse produtsendi kategoorias. Autasu anti läti kunsti näituse ”Silmast silma - face to face” kureerimise eest Tartus sügisel 2003.
​
Matti Milius oli Tartu Kunstnike Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige.
​
Oma galerii, hiljem muuseumi mõtet kandis Matti endaga paar aastakümmet. Otsingud olid aktiivsed ja avalikud, kuid jäid siiski tulemuseta.1997ndast aastast kinnistus nimetus MILIUSEUM, mille lähedased kohe omaks võtsid.
​
Matti Milius korraldas soositud kirjandusõhtuid kohvik-galeriis ”Legend” ja koostöös filosoofia magister Sakari Neuvosega Tampere Majas. Kirjandusõhtutel lugesid oma loomingut ja vestlesid intervjueerija ja publikuga paljud tuntud ja vähemtuntud kirjanikud ja luuletajad. Mainitagu neist mõned : Doris Kareva, Kiwa, Tui Hirv, Bernhard Viiding, Renna Mändmets.
​
Matti Miliuse elu oluline teema oli armumine ja kihlumine. Mõlemist teatas ta avalikult kohvikutes ja seltskondades, vahel ka ajakirjanduses. Kihlusi on teada 8. Ûkski neist ei viinud abieluni. Matti kergesti erutuv ja innustuv ja veidi mõtlematu loomus viisid teda olukordadeni, kus mitmed naised teda majanduslikult ära kasutasid ja psühholoogiliselt ja füüsiliseltki terroriseerisid.
Sügavaid läbi astakümnete kulgenud kiindumusi oli paar. Vahel oli ta enda vaatenurgast kihlunud abielus vöi kindlas suhtes oleva naisega.
Abielusadam jäi igavesse uttu.
​
Sünnikodust ilmajäämine ja sotsiaalkorterisse kolimine aastal 2013 – 100lt ruutmeetrilt 28sale – privaatsest üdini tuttavast ümbrusest sotsiaalmaja aktiivselt suhtlevasse seltskonda –muutis Matti elu paljuski.Ta tavatses rahapäevil kostitada kogu mitmekorruselise sotsiaalmaja kirjut seltskonda. Sotsiaalmaja seltskond on aga teistsugune kui Püssirohu külgbaari või Illegaardi boheemlaste ja tudengite kultuurihuvidega heatahtlik seltskond. Seksuaalne häiritsemine, vargused, kanep, - Matti ei osanud naabruskonnast distantsi hoida. Kroonilise südamehaiguse taustal oli see halb kombinatsioon.Ta ei osanud kaitsta oma kodurahu.
Sotsiaalhooldus ei märganud midagi. Üürilepingut pikendama tulnud sotsiaaltöötaja palus avada läppunud õhuga toas akna, aga ei teadvustanud abi tarvet.Lähemad sõbrad püüdsid, kuid ei jaksanud ega suutnud aidata. Tartu sotsiaalhooldus ei jõudnud reageerida allakirjutanu konkreetsele abipalvele. Sotsiaaltöötaja oli planeerinud visiidi, kuid enne jõudis juhtuda pöördumatu: korteris puhkes tulekahju ja ülikorralik Matti püüdis seda ise kustutada.
Tagasiteed enam polnud. 29. detsembril 2014 lõõmas tuli Piuestee tn 114 -8 esikus ja hüpe aknast välja osus just sellele selgroolülile, mis põhjustas alakeha halvatuse.
​
Matti Milius oli positiivse minapildiga isiksus ja haiglavoodis tegi ta kokkuvötte oma elust: olen TULEST ja VEEST LÄBI KÄINUD MEES, viidates sellega purskkaevu-suplusele ja enda põlema panemisele.
Viimane raamat, mida ta luges, oli A.H. Tammsaare ”Elu ja armastus”.
”Sügavatest kiindumustest” külastas teda haiglavoodil vaid allakirjutanu, kes võttis enda kanda voodisse hingamisaparaadi külge aheldatud Matti eestkostja kohustused. Täiskuuööl 3.6.2015 lahkus Matti meie seast.
​
Matusetalitus peeti 15.06.2015 Tartu Pauluse kirikus Matti sõbra kirikuõpetaja Arne Hiobi teenimisel. Kirikusse kogunes paarsada sõpra ja paar sugulast viimast austust avaldama. Viimse pilgu lahkunule palus Arne Hiob heita vend Guido Miliusel ja kihlatul Renna Alil.
Peied peeti Emajõe kaldal ”Kikerkohvikus” kohvikupidaja Ülle Võsu kauni kostituse valgel. Esinesid laulja Taavi Peterson ja tiibetlanna Drukmo Gyali.
Matti Milius on maetud perekonna hauaplatsile Pauluse kalmistul.
​
Nii elas ja lahkus meie seast mees, kelle terve elu oli kunst ja armastus.
Ehk on sobilik lõpetuseks meenutada meditsiini isa Hippocratese öeldut:
​
Ars longa, vita brevis, occasio praeceps, experimentum periculosum, iudicium difficile.
(Kunst on pikk (kauakestev), elu lühike, vöimalused põgusad, eksperimenteerida ohtlik, kohut möista keeruline(raske).)
Renna Ali