top of page
VIDEOD

MÄLESTUSED JA PÜHENDUSLUULE

Soomlannast gratalase (Academia Grata õpilase) Veera Varteva mälestused Mattist meenutavad multifilmi.

Tema nägi Mattit altpoolt ja seljatagant, tema ämm aga pealtvaates kõrgelt.

Paarkümmend aastat tagasi, kui Tartu Annelinna alles ehitati, töötas ämm kraanajuhina ja kraanakopist paistis valvuritekopp. Valvureid oli palju, aga suitsupilve sees kirjutusmasinat toksiv Matti Milius lihtsalt ei saanud märkamata ja mällu sööbimata jääda.

Kuigi ämm Mattit isiklikult ei tundnud, erines kunstikoguja teistest valvuritest seletamatu fluidumi võrra, jäi meelde ja sõnaline pilt kandus edasi kunstnikust miniale, kes

Annelinna ehitamise aegu alles mere taga ja mähkmetes oli.

Minia taas kohtus Mattiga selle sajandi alguses Pärnus akadeemia Grata keldrikorruse ruumis, millest viis välja kitsuke trepp.

Ta kannatas glaustrofoobia all ja kui trepist üles minnes kukkus tema ees roniv Matti käpuli ja varjas oma suure koguga valguse ja sulges väljapääsu, sai noor kunstitudeng igavesti meeldejääva glaustrofoobiahoo. Ta unustas koguni eesti keele, mida valdab, ega osanud Mattile midagi ütelda sitauatsiooni lahendamiseks.  Kuidagi nad sealt ikka välja said, ehk tõmbasid eelronijad Matti nagu Karupoeg Puhhi ukseavast välja ja päästsid sellega noore kunstniku elu ja tervise.

Ta meenutab, et Matti valis tema isikunäituselt välja köige parema töö. Sellega sai Mattist temale Persona Grata.

RAAMITUD VÄRVIDE TRUBADUURILE KERLELT

 

 

Imeline üks mehike kõigub

selle maailma häälival äärel.

Habe kaalumas südame raskust,

lapsesilmad kui taiaväest.

Noidleb valgust, mängu ja melu

see värvide trubaduur

vahel kaabu ning piibuta

õnn , et pooleli rööbastel elu

veel ka püksid on viigita.

​

Kerle Arula

Matti peab mind heaks sõbraks, ju olemegi. Meenutan:

Arvan, et esimene kohtumine oli 80ndate keskel. Olin siis juba kunstikooli direktor ja tegin ka ise kunsti. Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi Valges Saalis toimus 30 a tagasi Kruusamäe/Õunapuu näitus ja sellega kaasnev kunstiaktsioon, kus muu hulgas Milius üles tala peale upitati ja kust ta Mogucit skandeeris. Performance lõppes Kukruse mäe otsas eelnevalt galeriis valmistehtud suure paberristi põletamisega. Kelomees oli mäletamist mööda eestvedaja. Tegin ka pilte, aga siis oli filmiaeg ja pean negatiive otsima. Hiljem saimegi mõnikord Tartus või siinkandis kokku, kuni Mattil tekkis sügavam huvi Ida-Virumaa (siis küll räägiti rohkem Kohtla-Järvest) kunstnike vastu ja ma aitasin kontakte luua. Arvatavasti mina tutvustasin talle Juri Horevit ja Arkadi Jartsevit, vist ka Aleksander Igoninit. Käisime kodudes ja ateljeedes. Esialgu oldi ettevaatlikud (ega nad ju Eesti kunstielust tuhkagi ei teadnud ja elavad praegugi suuresti oma maailmas, lisaks Matti valjuhäälne ja pealetükkiv jutt), kuid kiitsin neile Matti suurepärast kollektsiooni ja kohta kunstiilmas. Praeguseks on Mattil siin kunstnikest sõpru ja kogus kõvasti väga häid nii Horevi kui Jartsevi ja teiste Ida-Viru (ka Narva) kunstnike töid.

Tihedam läbikäimine algas alates aastast 2000. Nüüd oli Matti kord. Kõigepealt tuli jutuks meie ühine lemmik Lätist Ilmars Blumbergs ja 2001 saigi teoks Blumbergsi plakatite näitus Matti kogust Jõhvi kunstikooli galeriis. Siis viis Matti meie - minu ja abikaasa Aira Rautso - tööd Tartusse, galeriisse Legend, mida pidas Kalev Kudu. Sai Kodule ka mitu tööd võileiva hinna eest müüdud, aga näitused olid ilusad. Ka Mati kogus on mõned minu ja Aira tööd. Ühe tööga tegime "diili" - minu "Sinise" vastu andis Matti raamatu - Blumbergsi "Windows", siiamaani lemmik. Töö oli ka hea. 2002 oli Matti kogu näitus K- Järve Põlevkivimuuseumi Valges Saalis (sellest on pildid).

Hiljem käis Matti vahetevahel ikka Jõhvis. Helistas, vahel sõidutasin. Narvas oli tal pruutki. Matti rääkis suurtest plaanidest kunstikogu muuseumiga Pärnus ja Tartus. Viimati tuhises Margus Punabiga koolist läbi.

​

Mati Rautso,Jõhvi kunstikooli direktor

MARDIPÄEVA TOOST

 

Mattile meelehääks

​

Sind,Matti, ülistand nii maal kui luule;

Sind kroonu pärjand märtrikrooniga,

riik riputanud vaat et ristipuule,

ent Tartu allilm toetand trooniga.

Su müürivõlves mürisevat naeru

või rõlgeid värsse sülge pritsides

(see härrasmeestes äratab küll raevu,

kuid härdust noorukestes litsides)

ja kogu Sinu kuulsurikast kogu

- ah, mida kaotaksime, kui see kaoks!...

Las maailm olla lootusetult logu,

kuid täna joogem, Matti, Sinu auks!

​

Talvekuul 1990

Doris

MÕRSJALT  MATTILE

​

”Postimeest” loed ja kultuurilugu

kuid raha ei iial sul taskuisse mahu

Sealt saavad võtta kes sülle sul mahub,

peitusemängu eest pin-koodki kadund.

 

Taksoga sõidad ja unustad sinna

keppe ja arvuteid, elugi hinna.

Taksomeeter neelab maalide hinna,

miliuseum hajumas pilvelinna,

 

armastus võtmas on piitsa kuju

palvest on saamas saatana sönum...

Kallis ma niiväga sinusse usun,

et õnne veel soovin ja äratada sind proovin.

 

sinu mõrsja

​

Renna Ali

"Sina, siin, seal

otsid

botaaniku kombel

neid õigeid,

kelle suu täita

vahutava veiniga,

mida sa enam ise ei taha,

olles vaid klaasiks

vahule.

Ja nõnda nad tärkavad

sinu kastmisest

orasheina kombel,

parajalt noored,

uljad,

häbelikud.

Õrnad

oma nooruses,

ent lõikavad.

Ometigi anduvad su palvele

juua –

tuleviku auks."

​

Kaija Kängsepp

MÕTTELINE

 

Must käterätt võib näida ihaldatav

ja tekitada isemoodi tunde,

kui tema kuude kaupa paisul püsind palak

hõõrub temakese

rinda.

Koirohi rahustab, taas tummi tõmbub liha.

Eal ärge võtke enesega lihtsat lahterdajat,

ka siis, kui oli

pesemata vann.

Too mõtteline armastus ju sündis enneaegu,

et olla ullike vaid suvises ja kihavas fontäänis,

sest valvajatest kedagi ei suutnud panna

uskuma:

näe, sõber, kes sa pole viisas täna ega homme,

seesama on mu tõesti kõige ,

kõige armsama, kõige kallima,

mu igavesti jumaldatu käterätt,

mis märg on must, on must, on must,

minu igavesti rappuvast õnnest,

kuis tilgub tagurpidi mis.

​

Jaan Malin

HUNDIULG

 

Tolle mehe õhtu töö

on käia lauast lauda

ning siiruse varjamine välja naerda.

Muidu ta vaid mängib, mängib, mängib,

pilab nuuskijate ninu.

Tahab sellest kõnetoolist

tõesti kuulda saada tõde.

Eks sa looda, lihtsameelne!

Uskujad ju aina kaovad,

jääb vaid mingi potikaabe.

 

Too mees hiilib öösiti.

Mõne meelest lapsrõõmsana.

​

Jaan Malin

Keset meie lasteaeda

mängitakse surnuaeda

hauakaevaja on Kati

surnumatja väike Matti

 

 

eile maeti öige noorelt

Maxsi kes maasikaid söi toorelt

täna kooljat mängib Willi

lapsed toovad talle lilli

 

 

hauaplats sai liivakasti

seal on ruumi lahedasti

kasvataja saadab aga

laipu klaveriga

​

Tõnu Valge

Matti MOGUCHI

(1981-1996)

Sündis

Tartu Botaanikaaias Tartu Kevadel

ÖÖ Kuninganna ja PÄEVA Peiari

Esikpojana

Ja kaalus juba sündides

Rohkem kui keegi muu

Emajõe Ateena tänavail paterdades

Kasvas ta kõrgeks kui palmipuu

Karjus ja räuskas

Kähmles ja kallistas

Laulis ja luuletas

Hull huligaan

Suureks sirgus

Ja sirutus

Üle Maarjamaa

​

 

​

Laulis ja luuletas

Rebis ja ropendas

 

Elas ära ta sellest

 

Rahvas juubeldas

Legend oli sündinud

Müüt müüdud  

Moguchi in möire

 

Nüüd surnud ta on

Puhkab igavest und

Kuid ta laulud

ON ELAVAD MEILE

 

​

​

Renna Ali

Hüüdis:

Mina-Eiffeli torn (1982)

Mina - Metsikuim Mehike (1984)

Õrn ja Rõve  (1990)

 

Hüüdis mis jaksas - metsikhull

Mees nagu müüdist

Võimas vaba ja vallutav vihur

Veeres Eestimaa teedel

Ja Soome lavadel

Esitas võimsal häälel

Õrna ja rõvedat

Metsikut magusat

Poeesiat mehemeelest

Hellas emakeeles

 

​

​

Tundsin isiklikult meie seast lahkunud Matti Miliust ja olen saanud jälgida tema tööd kunsti kogujana.Tegemist on märkimisväärseima nüüdiskunsti sisaldava eesti kollektsiooniga. See sisaldab tuntud eesti ja vene omaaegse avangardismi teoseid. Tänaseks on mitmetest neist kunstnikest saanud kunstiajaloo klassikud. Matti Miliusel oli lähedane suhe Soomega ja tema kollektsioonis on mitmeid soome kunstnike töid.

Isiklikult tutvusin kõnesoleva kollektsiooniga Imatral mõned aastad tagasi, kui Imatra Kunstimuuseumis oli esil tema näitus (2003?). Ta oli minu külaline meie kodus. Minu meelest seisneb Miliuse kollektsiooni ainulaadsus lisaks kõrgele tasemele kollektsionääri ja kunstnike vahelise suhte intiimses laadis. Milius tundis isiklikult kõiki kunstnikke, kelle töid kollektsioneeris. Kollektsioon sisaldab mitmeid häid Miliusest tehtud portreid.

​

Juhani Järvinen

Marju Reismaa MEENUTAB:
 
Hakkasin mõtlema, et  tänu sulle   oman tohutut tutvus- ja sõpruskonda ja pole sellele enne üldse  mõelnudki, et kui poleks kohanud sind, poleks mu eluteele paljusid põnevaid sündmusi ja inimesi  juhtunud.

Emakene ikka hoiatas mind Werneri kohvikus, et vaadaku ma, kui kole vanamees sa oled, et hoidku ma selle homeeriliselt naerva ja isemoodi käituva  koleda mehe eest. Olin nooruke tütarlaps, kui sind esimest korda nägin kohvikus tormamas lauast lauda ja valjult midagi seletamas. Mõned aastad hiljem, kui olin juba täiealine ja  olin paar aastat rahvateatris tegutsemas, seisime   Werneri ukse ees teatrikaaslasega, palusin ma ennast sulle tutvustada. Küsisin, et kas ta tunneb sind ja  kas ta saaks meid  tuttavaks teha. Anne oli kohe varmalt nõus ja siis algaski mul tõelisel tormiline seltsielu. Sa viisid mind kokku paljude põnevate kohtade ja inimestega. Tänu sulle sattusin ma ülikooli kunstikabinetti, kust ma enam lahkuda ei tahtnud. Kunstikabinetist leidsid mind üles kunstiõpetajad, kunstnikud. Nii sattusin lastekunstikooli, kunstnike liitu ja  kunstikooli modelliks, sain sõpruskonna, kes mu ellu  lisasid värvi ja vürtsi. Sa viisid kokku mind ka  mu esimese abikaasaga, mida sa hiljem  küll kahetsesid, kui me elu  hästi ei kulgenud.  Tihti sattusime koos üritustele, häppeningidele, üritustele. Kord läksime  seltskonnaga koos Elva haiglasse Priidu Beierit vaatama, läksime enne mu kodust läbi , et võtta kaasa rannariideid, et siis ühtlasi ka järves käia. Olime siis  koos kõik mu korteris Kalevi tänaval,  kõik piilusid eestoas mu  raamaturiiulisse, minu kodus oli üks toa sein maast laeni  täies pikkuses täis raamatuid ja mina  otsisin tagumises toas endale riideid kaasa. Olin  noorena hästi sale, kuid juba siis üsna pika kasvu ja õmblesin endale ka trikood ise, sa haarasid mu käest mu trikoo ja riputasid enda suure kõhu peale ja lihavale rinnale, ise naerdes, et see on täpselt paras su rindadele. Kui me siis   kambaga suundusime  raudteejaama poole, sa mu  maja koridoris ju vakka ei saanud olla, laskusid mu maja kolmandalt korruselt alla trepikojas valjult vesteldes ja naerdes,  tekitasid naabrites uudishimu ja hiljem oli mul hulga seletamist vanematega, et miks ma kutsun sinusuguseid hirmsaid inimesi endale külla.

 

Sinuga ikka juhtus  kord piinlikke kord põnevaid seike. Lembit Kurvits oli  ükskord mu Salme tänava üürikorteris mingi tibiga ja  sina tahtsid tulla  ka siis meile külla, kui siis kaugelt nägid, et Lembit on teise korruse akna peal, hakkasid sa sisse murdma suvalisest uksest, küsimata kuidas mu korterisse sisse pääseb, su  tegutsemine  oli enamasti nii kiire ja ootamatu, et muud ei osanud tihti teha su selja taga kui häbist silmi maha lüüa või peast kinni haarata. Naabrid olid kurjad, et miks ma tulen mingi suure seltskonnaga nende ukse taha südaöösel kolistama. Ühel kenal suvepäeval istusin ma  Püssirohu välikohvikus ja  sa tulid tormates kohale ja tahtsid, et ma sinuga kuhugi kaasa läheks, kui ma hakkasin vastu ajama,   haarasid  mu käekoti ja tormasid sellega minema. Nii me siis tormasime sinuga üle Toome, sina ees ja mina järel oma varanatukest päästes.

Sa teadsid kõike ja kõiki, kes kellega abielus on, kes mis aastal sündis, lahku läks, kes millise teose tegi, raamatu kirjutas, kes kellega sugulane on.

Ikka ja jälle tuleb silme ette mälupilte koosviibimistest, kuhu sa kohale tormasid,  naerdes oma naeru, suitsetades piipu ning kaasas kandes oma  kirjutusmasinat.  Me Tähtvere korteris trükkisid sa järjekordselt ümber mingit raamatut  me kodusel masinal ja ühel hetkel kargasid sa püsti ja  meeletu röögatusega virutasid mu  tillukese lumivalge  kassipoja  vastu maad, Kui küsisin, et mis  sul hakkas , vastasid sa, et see kass kargas sulle turja. Kassike siis miskipärast arvas, et seda kätega vehkivat suurt olevust tuleb turjast rünnata.

Kui ma  taaralinnast aastaid eemal olin, läksid me teed erinevaid radu, sõbrad ja tuttavad ikka olid meil ühised. Mu parimast sõbrast sai  ühel hetkel su kihlatu, nii sain kuulda ikka jälle su  meeletutest tormamistest ja  seiklustest.

 

Ühel päeval sai su tormamine otsa.

Aitäh , et olid...

​

​

Hyvasti Mati.

​

Meie armas Mati.

Pole liigseid sõnu vaja.

Me kõik mäletame sind.

Tänan, et olid meile olemas.

Sinuta tühjaks jäi maailm. 

Sinust sõbrad maha jäid.

Jäävad vaid head.

​

Kord elad, siis kaod,

ei mälesttus vao.

Olin ma siin.

Ärge unustage mind.

​

Sinu kunstisõbrad:

Albert, Kuti, Madis,

kõik keda mäletad. 

Lugu lühidalt oli järgmine. 7.sept.2007 esietendus Tartu Draama raames S. Becketti "Õnnelikud päevad", (M. Kasterpalu lavastus). Osades Rita Raave ja Enn Põldroos. Mattil õnnestus piletid saada ja nii me seda vaatama läksimegi. Enne algust soovitasin Mattil Ritale lavale viimiseks lilled võtta, mille peale Matti esiti tõrkus. Suure veenmise peale sai eht Mattilik edevus ja tähelepanuvajadus temast siiski võitu. Ostsime Uue Kaubamaja eest erinevatelt tädikestelt kõik allesolnud roosid ja suundusime Athenasse. Tükk oli suht raske ja nõudis korralikku jälgimist, niiet Matti magas enamus ajast ja pidin teda korduvalt ülesse ajama, et tema norskamine teisi ei segaks. Nii kuni lõpuaplausini, kus talle ribidesse torkasin, et mine ja vii nüüd lilled. Ja siis tormaski unesegane Matti saali ja treppide värisedes lavale, laskus põlvele ja ulatas "Lilled Ritale".....Järgnes teine ja veel tormilisem aplaus ja Matti õitses täies hiilguses. Samal õhtul tulid Enn ja Rita meile Jakobsoni tn.-le veel külla ja kohvi kõrval jätkus juttu kauemaks. Maal oli valminud (vist) suht kiirest, aga Enn Põldroos ei tahtnud (vist) sellest nii lihtsalt loobuda. Kuidas Matti ta lõpuks endale kauples, ma täpselt enam ei teagi...aga seda oskab vast autor ise kommenteerid

​

Inga Rätsep

Mattile

​

Meeletult purskav shampanja,

kirglikud, kaunid buketid.

Mees, kes on rohkem andja,

kui lubavad kõik etiketid.

​

Renna  Mändmets (80ndad)

AURA PUHASTAMINE

 

Nüüd olen mina see kes näitab 

noortele meestele linna vaatamisväärsusi

räägib legende paikadest

mida enam ei ole

mida igatsetakse taga 

näoraamatu Nostalgiline Tartu-grupis

 

nüüd olen mina see kes viib 

noored mehed Musumäele 

ja ütleb: see kõik on üks suur jama

 

mina olen ka see kes viib nad öösel õlletehase keerdtrepile 

ja ütleb: see kõik on ometi tõsi

 

ja noored mehed võpatavad korraks ─

hull mutt! ─ nad erutuvad 

ning mul pole midagi selle vastu 

absoluutselt mitte midagi

 

nõnda puhastan ma aastast aastasse

oma kodulinna aurat

 

sest et mina olin juba siis siin

kui raiuti maha lagunenud majadesse kasvanud kaski

kodutud krantsid ja tänavalapsed 

aeti pangaautomaatide eest minema

kirikud said katuse

ning Sass ja Milius rahu

 

mina olin siin kui elamusturist kirjutas

In relationship with Tiina in Tigutorn

ja suured armastused marssisid 

minu linna minusse 

ja minust läbi.

​

Heidi Iivari

​

055 (3)_edited.jpg
015_edited.jpg
bottom of page