Soomlannast gratalase (Academia Grata õpilase) Veera Varteva mälestused Mattist meenutavad multifilmi.
Tema nägi Mattit altpoolt ja seljatagant, tema ämm aga pealtvaates kõrgelt.
Paarkümmend aastat tagasi, kui Tartu Annelinna alles ehitati, töötas ämm kraanajuhina ja kraanakopist paistis valvuritekopp. Valvureid oli palju, aga suitsupilve sees kirjutusmasinat toksiv Matti Milius lihtsalt ei saanud märkamata ja mällu sööbimata jääda.
Kuigi ämm Mattit isiklikult ei tundnud, erines kunstikoguja teistest valvuritest seletamatu fluidumi võrra, jäi meelde ja sõnaline pilt kandus edasi kunstnikust miniale, kes
Annelinna ehitamise aegu alles mere taga ja mähkmetes oli.
Minia taas kohtus Mattiga selle sajandi alguses Pärnus akadeemia Grata keldrikorruse ruumis, millest viis välja kitsuke trepp.
Ta kannatas glaustrofoobia all ja kui trepist üles minnes kukkus tema ees roniv Matti käpuli ja varjas oma suure koguga valguse ja sulges väljapääsu, sai noor kunstitudeng igavesti meeldejääva glaustrofoobiahoo. Ta unustas koguni eesti keele, mida valdab, ega osanud Mattile midagi ütelda sitauatsiooni lahendamiseks. Kuidagi nad sealt ikka välja said, ehk tõmbasid eelronijad Matti nagu Karupoeg Puhhi ukseavast välja ja päästsid sellega noore kunstniku elu ja tervise.
Ta meenutab, et Matti valis tema isikunäituselt välja köige parema töö. Sellega sai Mattist temale Persona Grata.
RAAMITUD VÄRVIDE TRUBADUURILE KERLELT
Imeline üks mehike kõigub
selle maailma häälival äärel.
Habe kaalumas südame raskust,
lapsesilmad kui taiaväest.
Noidleb valgust, mängu ja melu
see värvide trubaduur
vahel kaabu ning piibuta
õnn , et pooleli rööbastel elu
veel ka püksid on viigita.
Kerle Arula
Matti peab mind heaks sõbraks, ju olemegi. Meenutan:
Arvan, et esimene kohtumine oli 80ndate keskel. Olin siis juba kunstikooli direktor ja tegin ka ise kunsti. Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi Valges Saalis toimus 30 a tagasi Kruusamäe/Õunapuu näitus ja sellega kaasnev kunstiaktsioon, kus muu hulgas Milius üles tala peale upitati ja kust ta Mogucit skandeeris. Performance lõppes Kukruse mäe otsas eelnevalt galeriis valmistehtud suure paberristi põletamisega. Kelomees oli mäletamist mööda eestvedaja. Tegin ka pilte, aga siis oli filmiaeg ja pean negatiive otsima. Hiljem saimegi mõnikord Tartus või siinkandis kokku, kuni Mattil tekkis sügavam huvi Ida-Virumaa (siis küll räägiti rohkem Kohtla-Järvest) kunstnike vastu ja ma aitasin kontakte luua. Arvatavasti mina tutvustasin talle Juri Horevit ja Arkadi Jartsevit, vist ka Aleksander Igoninit. Käisime kodudes ja ateljeedes. Esialgu oldi ettevaatlikud (ega nad ju Eesti kunstielust tuhkagi ei teadnud ja elavad praegugi suuresti oma maailmas, lisaks Matti valjuhäälne ja pealetükkiv jutt), kuid kiitsin neile Matti suurepärast kollektsiooni ja kohta kunstiilmas. Praeguseks on Mattil siin kunstnikest sõpru ja kogus kõvasti väga häid nii Horevi kui Jartsevi ja teiste Ida-Viru (ka Narva) kunstnike töid.
Tihedam läbikäimine algas alates aastast 2000. Nüüd oli Matti kord. Kõigepealt tuli jutuks meie ühine lemmik Lätist Ilmars Blumbergs ja 2001 saigi teoks Blumbergsi plakatite näitus Matti kogust Jõhvi kunstikooli galeriis. Siis viis Matti meie - minu ja abikaasa Aira Rautso - tööd Tartusse, galeriisse Legend, mida pidas Kalev Kudu. Sai Kodule ka mitu tööd võileiva hinna eest müüdud, aga näitused olid ilusad. Ka Mati kogus on mõned minu ja Aira tööd. Ühe tööga tegime "diili" - minu "Sinise" vastu andis Matti raamatu - Blumbergsi "Windows", siiamaani lemmik. Töö oli ka hea. 2002 oli Matti kogu näitus K- Järve Põlevkivimuuseumi Valges Saalis (sellest on pildid).
Hiljem käis Matti vahetevahel ikka Jõhvis. Helistas, vahel sõidutasin. Narvas oli tal pruutki. Matti rääkis suurtest plaanidest kunstikogu muuseumiga Pärnus ja Tartus. Viimati tuhises Margus Punabiga koolist läbi.
Mati Rautso,Jõhvi kunstikooli direktor
MARDIPÄEVA TOOST
Mattile meelehääks
Sind,Matti, ülistand nii maal kui luule;
Sind kroonu pärjand märtrikrooniga,
riik riputanud vaat et ristipuule,
ent Tartu allilm toetand trooniga.
Su müürivõlves mürisevat naeru
või rõlgeid värsse sülge pritsides
(see härrasmeestes äratab küll raevu,
kuid härdust noorukestes litsides)
ja kogu Sinu kuulsurikast kogu
- ah, mida kaotaksime, kui see kaoks!...
Las maailm olla lootusetult logu,
kuid täna joogem, Matti, Sinu auks!
Talvekuul 1990
Doris
MÕRSJALT MATTILE
”Postimeest” loed ja kultuurilugu
kuid raha ei iial sul taskuisse mahu
Sealt saavad võtta kes sülle sul mahub,
peitusemängu eest pin-koodki kadund.
Taksoga sõidad ja unustad sinna
keppe ja arvuteid, elugi hinna.
Taksomeeter neelab maalide hinna,
miliuseum hajumas pilvelinna,
armastus võtmas on piitsa kuju
palvest on saamas saatana sönum...
Kallis ma niiväga sinusse usun,
et õnne veel soovin ja äratada sind proovin.
sinu mõrsja
Renna Ali
"Sina, siin, seal
otsid
botaaniku kombel
neid õigeid,
kelle suu täita
vahutava veiniga,
mida sa enam ise ei taha,
olles vaid klaasiks
vahule.
Ja nõnda nad tärkavad
sinu kastmisest
orasheina kombel,
parajalt noored,
uljad,
häbelikud.
Õrnad
oma nooruses,
ent lõikavad.
Ometigi anduvad su palvele
juua –
tuleviku auks."
Kaija Kängsepp
MÕTTELINE
Must käterätt võib näida ihaldatav
ja tekitada isemoodi tunde,
kui tema kuude kaupa paisul püsind palak
hõõrub temakese
rinda.
Koirohi rahustab, taas tummi tõmbub liha.
Eal ärge võtke enesega lihtsat lahterdajat,
ka siis, kui oli
pesemata vann.
Too mõtteline armastus ju sündis enneaegu,
et olla ullike vaid suvises ja kihavas fontäänis,
sest valvajatest kedagi ei suutnud panna
uskuma:
näe, sõber, kes sa pole viisas täna ega homme,
seesama on mu tõesti kõige ,
kõige armsama, kõige kallima,
mu igavesti jumaldatu käterätt,
mis märg on must, on must, on must,
minu igavesti rappuvast õnnest,
kuis tilgub tagurpidi mis.
Jaan Malin
HUNDIULG
Tolle mehe õhtu töö
on käia lauast lauda
ning siiruse varjamine välja naerda.
Muidu ta vaid mängib, mängib, mängib,
pilab nuuskijate ninu.
Tahab sellest kõnetoolist
tõesti kuulda saada tõde.
Eks sa looda, lihtsameelne!
Uskujad ju aina kaovad,
jääb vaid mingi potikaabe.
Too mees hiilib öösiti.
Mõne meelest lapsrõõmsana.
Jaan Malin
Keset meie lasteaeda
mängitakse surnuaeda
hauakaevaja on Kati
surnumatja väike Matti
eile maeti öige noorelt
Maxsi kes maasikaid söi toorelt
täna kooljat mängib Willi
lapsed toovad talle lilli
hauaplats sai liivakasti
seal on ruumi lahedasti
kasvataja saadab aga
laipu klaveriga
Tõnu Valge
Matti MOGUCHI
(1981-1996)
Sündis
Tartu Botaanikaaias Tartu Kevadel
ÖÖ Kuninganna ja PÄEVA Peiari
Esikpojana
Ja kaalus juba sündides
Rohkem kui keegi muu
Emajõe Ateena tänavail paterdades
Kasvas ta kõrgeks kui palmipuu
Karjus ja räuskas
Kähmles ja kallistas
Laulis ja luuletas
Hull huligaan
Suureks sirgus
Ja sirutus
Üle Maarjamaa
Laulis ja luuletas
Rebis ja ropendas
Elas ära ta sellest
Rahvas juubeldas
Legend oli sündinud
Müüt müüdud
Moguchi in möire
Nüüd surnud ta on
Puhkab igavest und
Kuid ta laulud
ON ELAVAD MEILE
Renna Ali
Hüüdis:
Mina-Eiffeli torn (1982)
Mina - Metsikuim Mehike (1984)
Õrn ja Rõve (1990)
Hüüdis mis jaksas - metsikhull
Mees nagu müüdist
Võimas vaba ja vallutav vihur
Veeres Eestimaa teedel
Ja Soome lavadel
Esitas võimsal häälel
Õrna ja rõvedat
Metsikut magusat
Poeesiat mehemeelest
Hellas emakeeles
Tundsin isiklikult meie seast lahkunud Matti Miliust ja olen saanud jälgida tema tööd kunsti kogujana.Tegemist on märkimisväärseima nüüdiskunsti sisaldava eesti kollektsiooniga. See sisaldab tuntud eesti ja vene omaaegse avangardismi teoseid. Tänaseks on mitmetest neist kunstnikest saanud kunstiajaloo klassikud. Matti Miliusel oli lähedane suhe Soomega ja tema kollektsioonis on mitmeid soome kunstnike töid.
Isiklikult tutvusin kõnesoleva kollektsiooniga Imatral mõned aastad tagasi, kui Imatra Kunstimuuseumis oli esil tema näitus (2003?). Ta oli minu külaline meie kodus. Minu meelest seisneb Miliuse kollektsiooni ainulaadsus lisaks kõrgele tasemele kollektsionääri ja kunstnike vahelise suhte intiimses laadis. Milius tundis isiklikult kõiki kunstnikke, kelle töid kollektsioneeris. Kollektsioon sisaldab mitmeid häid Miliusest tehtud portreid.
Juhani Järvinen
Marju Reismaa MEENUTAB:
Hakkasin mõtlema, et tänu sulle oman tohutut tutvus- ja sõpruskonda ja pole sellele enne üldse mõelnudki, et kui poleks kohanud sind, poleks mu eluteele paljusid põnevaid sündmusi ja inimesi juhtunud.
Emakene ikka hoiatas mind Werneri kohvikus, et vaadaku ma, kui kole vanamees sa oled, et hoidku ma selle homeeriliselt naerva ja isemoodi käituva koleda mehe eest. Olin nooruke tütarlaps, kui sind esimest korda nägin kohvikus tormamas lauast lauda ja valjult midagi seletamas. Mõned aastad hiljem, kui olin juba täiealine ja olin paar aastat rahvateatris tegutsemas, seisime Werneri ukse ees teatrikaaslasega, palusin ma ennast sulle tutvustada. Küsisin, et kas ta tunneb sind ja kas ta saaks meid tuttavaks teha. Anne oli kohe varmalt nõus ja siis algaski mul tõelisel tormiline seltsielu. Sa viisid mind kokku paljude põnevate kohtade ja inimestega. Tänu sulle sattusin ma ülikooli kunstikabinetti, kust ma enam lahkuda ei tahtnud. Kunstikabinetist leidsid mind üles kunstiõpetajad, kunstnikud. Nii sattusin lastekunstikooli, kunstnike liitu ja kunstikooli modelliks, sain sõpruskonna, kes mu ellu lisasid värvi ja vürtsi. Sa viisid kokku mind ka mu esimese abikaasaga, mida sa hiljem küll kahetsesid, kui me elu hästi ei kulgenud. Tihti sattusime koos üritustele, häppeningidele, üritustele. Kord läksime seltskonnaga koos Elva haiglasse Priidu Beierit vaatama, läksime enne mu kodust läbi , et võtta kaasa rannariideid, et siis ühtlasi ka järves käia. Olime siis koos kõik mu korteris Kalevi tänaval, kõik piilusid eestoas mu raamaturiiulisse, minu kodus oli üks toa sein maast laeni täies pikkuses täis raamatuid ja mina otsisin tagumises toas endale riideid kaasa. Olin noorena hästi sale, kuid juba siis üsna pika kasvu ja õmblesin endale ka trikood ise, sa haarasid mu käest mu trikoo ja riputasid enda suure kõhu peale ja lihavale rinnale, ise naerdes, et see on täpselt paras su rindadele. Kui me siis kambaga suundusime raudteejaama poole, sa mu maja koridoris ju vakka ei saanud olla, laskusid mu maja kolmandalt korruselt alla trepikojas valjult vesteldes ja naerdes, tekitasid naabrites uudishimu ja hiljem oli mul hulga seletamist vanematega, et miks ma kutsun sinusuguseid hirmsaid inimesi endale külla.
Sinuga ikka juhtus kord piinlikke kord põnevaid seike. Lembit Kurvits oli ükskord mu Salme tänava üürikorteris mingi tibiga ja sina tahtsid tulla ka siis meile külla, kui siis kaugelt nägid, et Lembit on teise korruse akna peal, hakkasid sa sisse murdma suvalisest uksest, küsimata kuidas mu korterisse sisse pääseb, su tegutsemine oli enamasti nii kiire ja ootamatu, et muud ei osanud tihti teha su selja taga kui häbist silmi maha lüüa või peast kinni haarata. Naabrid olid kurjad, et miks ma tulen mingi suure seltskonnaga nende ukse taha südaöösel kolistama. Ühel kenal suvepäeval istusin ma Püssirohu välikohvikus ja sa tulid tormates kohale ja tahtsid, et ma sinuga kuhugi kaasa läheks, kui ma hakkasin vastu ajama, haarasid mu käekoti ja tormasid sellega minema. Nii me siis tormasime sinuga üle Toome, sina ees ja mina järel oma varanatukest päästes.
Sa teadsid kõike ja kõiki, kes kellega abielus on, kes mis aastal sündis, lahku läks, kes millise teose tegi, raamatu kirjutas, kes kellega sugulane on.
Ikka ja jälle tuleb silme ette mälupilte koosviibimistest, kuhu sa kohale tormasid, naerdes oma naeru, suitsetades piipu ning kaasas kandes oma kirjutusmasinat. Me Tähtvere korteris trükkisid sa järjekordselt ümber mingit raamatut me kodusel masinal ja ühel hetkel kargasid sa püsti ja meeletu röögatusega virutasid mu tillukese lumivalge kassipoja vastu maad, Kui küsisin, et mis sul hakkas , vastasid sa, et see kass kargas sulle turja. Kassike siis miskipärast arvas, et seda kätega vehkivat suurt olevust tuleb turjast rünnata.
Kui ma taaralinnast aastaid eemal olin, läksid me teed erinevaid radu, sõbrad ja tuttavad ikka olid meil ühised. Mu parimast sõbrast sai ühel hetkel su kihlatu, nii sain kuulda ikka jälle su meeletutest tormamistest ja seiklustest.
Ühel päeval sai su tormamine otsa.
Aitäh , et olid...
Hyvasti Mati.
Meie armas Mati.
Pole liigseid sõnu vaja.
Me kõik mäletame sind.
Tänan, et olid meile olemas.
Sinuta tühjaks jäi maailm.
Sinust sõbrad maha jäid.
Jäävad vaid head.
Kord elad, siis kaod,
ei mälesttus vao.
Olin ma siin.
Ärge unustage mind.
Sinu kunstisõbrad:
Albert, Kuti, Madis,
kõik keda mäletad.
Lugu lühidalt oli järgmine. 7.sept.2007 esietendus Tartu Draama raames S. Becketti "Õnnelikud päevad", (M. Kasterpalu lavastus). Osades Rita Raave ja Enn Põldroos. Mattil õnnestus piletid saada ja nii me seda vaatama läksimegi. Enne algust soovitasin Mattil Ritale lavale viimiseks lilled võtta, mille peale Matti esiti tõrkus. Suure veenmise peale sai eht Mattilik edevus ja tähelepanuvajadus temast siiski võitu. Ostsime Uue Kaubamaja eest erinevatelt tädikestelt kõik allesolnud roosid ja suundusime Athenasse. Tükk oli suht raske ja nõudis korralikku jälgimist, niiet Matti magas enamus ajast ja pidin teda korduvalt ülesse ajama, et tema norskamine teisi ei segaks. Nii kuni lõpuaplausini, kus talle ribidesse torkasin, et mine ja vii nüüd lilled. Ja siis tormaski unesegane Matti saali ja treppide värisedes lavale, laskus põlvele ja ulatas "Lilled Ritale".....Järgnes teine ja veel tormilisem aplaus ja Matti õitses täies hiilguses. Samal õhtul tulid Enn ja Rita meile Jakobsoni tn.-le veel külla ja kohvi kõrval jätkus juttu kauemaks. Maal oli valminud (vist) suht kiirest, aga Enn Põldroos ei tahtnud (vist) sellest nii lihtsalt loobuda. Kuidas Matti ta lõpuks endale kauples, ma täpselt enam ei teagi...aga seda oskab vast autor ise kommenteerid
Inga Rätsep
Mattile
Meeletult purskav shampanja,
kirglikud, kaunid buketid.
Mees, kes on rohkem andja,
kui lubavad kõik etiketid.
Renna Mändmets (80ndad)
AURA PUHASTAMINE
Nüüd olen mina see kes näitab
noortele meestele linna vaatamisväärsusi
räägib legende paikadest
mida enam ei ole
mida igatsetakse taga
näoraamatu Nostalgiline Tartu-grupis
nüüd olen mina see kes viib
noored mehed Musumäele
ja ütleb: see kõik on üks suur jama
mina olen ka see kes viib nad öösel õlletehase keerdtrepile
ja ütleb: see kõik on ometi tõsi
ja noored mehed võpatavad korraks ─
hull mutt! ─ nad erutuvad
ning mul pole midagi selle vastu
absoluutselt mitte midagi
nõnda puhastan ma aastast aastasse
oma kodulinna aurat
sest et mina olin juba siis siin
kui raiuti maha lagunenud majadesse kasvanud kaski
kodutud krantsid ja tänavalapsed
aeti pangaautomaatide eest minema
kirikud said katuse
ning Sass ja Milius rahu
mina olin siin kui elamusturist kirjutas
In relationship with Tiina in Tigutorn
ja suured armastused marssisid
minu linna minusse
ja minust läbi.
Heidi Iivari
_edited.jpg)
